Talv Haanjamaal

Hommikust õhtuni ahjus on tuli

Soe aga tuppa ei jää vana suli

Ahju kõrval istudes on päris soe

Akna alt sisse külma aga poeb

Külmataat kallis külmataat kulla pai

Kust sa nii palju külma meie jaoks said

Puud õues härmas ja vali on tuul

Tänavail kõndijail võdinad suul

Kuule külmataat ära nii pinguta

Külma saatmisega üle pingutad

Puhka nüüd väheke päeva või paar

Külma on küllalt et sõita saaks saan

Nii ongi meil ammu igatsetud lumi

Koos külmaga, mis valus nagu tuli…

Juhan Jaik

13. jaanuaril 2010 möödub 111 aastat Võrumaalt pärit kirjaniku Juhan Jaigi sünnist.

Jää puhtaks luuletempliks igavesti sa.
Laul kostku ikka sääl kui mühav laan
Ja kohal Munamäe ja Võrumaa
Veel lehvi, Vanemuine nagu aeroplaan.
Vaid sääl, vaid sääl on laulu kodumaa,
Ta sama jäädavalt on põimit iloga,
Kuis olen kasvand sulle, Võrumaa.

Juhan Jaik
Võrumaa

JUHAN JAIK sündis 13.jaanuaril 1899. aastal Võrumaal, Rõuge vallas, Sännas mõisatöölise pojana, kasvas üles Tsooru vallas Roosiku mõisas ja Luhametsas, õppis Sänna ja Tsooru koolides.
Õppis Tsooru koolis, aastatel 1913-1915 elas Võrus. Arreteeriti illegaalses noorteringis osalemise pärast Tsoorus ja saadeti välja Volga-äärsetesse linnadesse, kus elatus kontoritööst. 1917 tuli tagasi Võrru, 1918 vangistati bolševike poolt. Õppis Tallinna õhtukeskkoolis, võttis osa Vabadussõjast, töötas ajakirjanikuna ajalehtede “Päevaleht” ja “Postimees” ning ajakirja “Kaitse Kodu” toimetustes. 1935–36 oli Eesti Raamatuaasta peasekretär ja 1936–40 haridusministri nõunik; töötas ajakirjanikuna Päevalehe, Kaitse Kodu, Postimehe ja Võrumaa Teataja toimetustes, Eesti Kirjanikkude Liidu liige aastast 1926.
1944 põgenes Eestist Austriasse, sealt 1945 Prantsusmaa kaudu Rootsi. Suri 12.dets. 1948 St. Malm. 1990 maeti J. Jaigi põrm ümber Tallinna Rahumäe kalmistule.
Esimene raamat oli luulekogu “Rõuge kiriku kell”, mis sisaldas luuletusi aastatest 1919–1922
Juhan Jaiki seob Haanjaga ka fakt, et kui kolm meest Haanjast käisid 1936 aastal president Pätsilt Haanja Turistide Kodu jaoks raha küsimas, külastati ka Juhan Jaiki. Nii on kirjutanud Enno Piir oma mälestustes.
Juhan Jaigi loomingust saab hea ülevaate:
http://lib.werro.ee/index.php/vorumaa-kirjanike-galerii/54-jaik-juhan-13-i-1899-vorumaa-saenna-10-xii-1948-st-malm.html
Juhan Jaigi tütre Ilo mälestused isast:
http://arhiiv.elukiri.ee/index.php?main=333&sess=c23d36ef17c97b4282e89112d349bbcd

Head uut aastat

Seisan keset lumist küla,
kuskilt pole kosta müra.
Ainult pehmet valget lund,
sadanud on umbes tund.
Taevaserval kiigub kuu,
eemal talus pühib luud.
Pühib kokku seda lund,
mida sajab mitmes tund.
Sajab juba mitmes tund,
seda pehmet lumist lund.
Sadu lõppeda ei taha, kuhjab hanged ukse taha...

Enno Piiri raamatud ja kirjanduslik tegevus

Enno Piir oli 1930 aastal loodud Haanja Rahvaraamatukogu Seltsi „Koit“ asutajaliige ja juhataja. Lisaks suurele panusele kohaliku elu edendamisel jõudis ta välja anda ka kohalikku elu käsitlevaid raamatuid. Munamäe-raamatuid on Enno Piir välja andnud neli:
Haanja Munamägi – Turistide Mekka 1935
Suur Munamägi piltides 1935
Turistide kodu Munamäel 1937
Vabal Munamäel 1943 (raamat oli veel 1990 aastate algul oli Eestis viimase 42 keelatud raamatu nimekirjas)
Koostas raamatu Võrumaa Põllumajanduse Aastaraamat I 1938
Tulihingelise eestlasena õnnestus tal sõja- aastail organiseerida vabadusvõitlejate ausamba taastamine, mis tõsi küll hiljem ikkagi lõhuti.
Ka metsavennana Eestimaa metsades ja sunnitöölisena Komimaal jätkas Enno Piir oma kultuurialast tegevust. Tänu temale said ka hauatähised Siberimaa mulda jäänud eestlastest küüditatud.
Kui Enno Piir 1957 a. Siberist tagasi tuli, kulges ta edasine elu juba Viljandimaal. Viljandisse loodusseltsi osakonna juurde asutas ta kodu-uurimise ringi. Tänu temale on säilinud Viljandimaalt represseeritud inimeste lood. Raamatusarja „Sakalamaa ei unusta“ neljateistkümnes köites on juttu 8824 Viljandimaal sündinud või sealt küüditatud inimese saatusest.
Veel on tal ilmunud:
Sunnitöölise Mekka 1994
Orelimeistrid Kriisad Kokemäelt 1994
Koltuvaid kõrrekesi koduselt kamaralt 1998
Kirju Siberist 2000

7. jaanuaril 2010 oleks Enno Piir saanud 100- aastaseks. Haanja Raamatukogu kutsub kõiki huvilisi vaatama väljapanekut Enno Piiri raamatutest. Kell 13.00 ootame raamatukokku kõiki neid, kes peavad kalliks mälestust Enno Piirist ja soovivad Teda üheskoos meenutada.

Aastavahetus Suurel Munamäel

Kallid raamatusõbrad!
Aasta hakkab läbi saama ja meil kõigil on veel neil loetud tundidel tuhat tegemist. On tõesti mugav vana-aasta õhtu veeta mõnusalt tugitoolis telekat vaadates, verivorsti süües.....
Tehkem aga sel aastal midagi muud ja tulge veetke vana-aasta lõpp Suurel- Munamäel. http://www.visitvoru.ee/?id=5614

Enno Piir 100

Sada aastat tagasi, 7 jaanuaril 1910 aastal sündis Haanja vallas Kokemäe külas Kauni Vihtla järve kaldal asuvas Kusma talus poiss kellele pandi nimeks Edgar (Enno) Piir. Alghariduse sai ta Koke algkoolis, seejärel õppis Võru Gümnaasiumis. Isatalu kehv põllupind aga ei võimaldanud alustatut lõpuni viia. Tuli leida praktilisem ala ja õpingud jätkusid Väimela Põllutöökoolis ja Jäneda Põllutöökoolis. Pärast kooli lõpetamist 1932. aastal töötas Enno Piir viis aastat Võru ajalehe „Elu“ juures põllumajandusosakonna toimetajana ja kolm aastat Põllutöökoja instruktorina. Ajavahemikul 1933-1940 oli ta ühtlasi Haanja Rahvaraamatukogu Seltsi „Koit“ raamatukogu juhataja ja seltsi esimees.

Sõja-aastatel töötas Enno Piir Haanja valla põllumajanduse statistikuna. Suure saladuskatte all kogus materjali raamatu „Nuttev Võrumaa“ jaoks. Sõjakeerises läks palju materjali kaduma ja raamat jäi välja andmata. Veel jõudis ta organiseerida Vabadusvõitlejate ausamba taastamise 1942. aastal Suurel- Munamäel ja temalt ilmus ka raamat „Vabal Munamäel“. Nõukogude võimu ajal oli see raamat rangelt keelatud kirjanduse nimekirjas. 1944 aastal katkes aga Piiri tegevus Haanjas. Järgnevad elamine metsavennana, elu valepassiga Enno Tiiro nime all, küüditamine Inta vangilaagrisse ja edasine elu juba Viljandimaal.
Enno Piir on kirjutanud: „Mul oli võimalik elada 20 aastat riigis, kus oli kord, valitses õiglus ja hinnati tõde, kus Eesti Vabariiki juhtisid omad eesti pojad. Isegi temal, lihtsal töömehel Haanja mägedest, oli võimalus Eenpalult, Kukelt, Pätsilt, Tõnissonilt ja Uluotsalt võtta vähemalt kord elus nende ulatatud terekätt. Kõik see lõppes 21. juunil 1940."

Tulemas on kaunid Jõulud

Ilusaid Jõule.

Õues sajab laia lund,
karu magab talveund.
Lume all kõik puud ja majad,
suusa jäljed kelgurajad.
Väljast kuused toodud tuppa,
ehitud ja pandud nurka.